Paus ei tekkinud mitte sellest, et aprill läbi sai, vaid meid tabas miski vastik tõbi, mis iga päeva-kahe järel järgmise pereliikme jalust niitis.
Lõpuks ka minu.
Nüüd paistab kõik taas korras olevat.
Ja piltidel on meie kivid. Suured ja maailma kõige ilusamad. Ja väga mitu.
Mõned alles peidus.
Ja teised juba peidust väljakraabitud.
Veel üks vastamata jäänud palve.
Teksavest. Tollest ei saanud midagi. Teistkordsel domestosega valgendamisel (sest esimesel korral jäid paar kohta "mitte-nii-nagu-vaja") olin kivide väljakraapimisest niivõrd haaratud, et unustasin vesti liig kauaks keemia meelevalda ning kangas lihtsalt lagunes seal all ära.
Õppetund missugune.
Ei viitsinud miskit lappida ka. Polnud õiget tunnet.
Ja vest tuli poest.
Positiivset nii palju, et jõudsin oma International Freeform Crochet 2014. a challenge'i jupi õigeaegselt valmis ning ka esitet.
Arvatavasti enne üht kuud ei saa veel pilte näidata. Tegijatel läheb aega, et veebileht ja raamat kokku panna.